Tulge sorige mu sahvrikeses või võta paljaks !

 

Iga aasta lõpp ja iga aasta algus on paljudel nn. tagasi vaatamise voor ehk mõeldakse, kuidas aasta läks ja mis on ootused ja lootused uuest aastast. Ega ma ei saa teistest kehvem olla…nali !

Ma ei hakka isegi otsima, et mis mu 2018 aasta lubadused olid, sest ma arvan, et nkn feilisin. Õigemini, ma isegi ei mäleta, kas andsin suure suuga mingeid lubadusi või mitte. Pigem  vist ei andnud..hmmm
Igal juhul 2018 oli mu jaoks koorumise ? Avanemise ? Ma ei teagi õiget sõna, aga noh avanemise aasta. Tegin rahu vana iseendaga, kes oli ilge *** Olgu, see on isegi hästi öeldud. Ma tean, et paar aastat tagasi olin ma ilge mu**. Ülbe ja vastik tõbras. Ma üldse ei saa aru tegelikult, kuidas mul lähedasi inimesi on, kellele loota ja kes minust reaalselt 48415551_2653294041353593_6229656578866282496_n.jpg

hoolivad, sest ma ei tea…
Teate seda ütlust, et parim enesekaitse on rünnak? Igal  juhul mina seda kasutasin  ja olin külm..ülbe..kalk?  Ma arvasin (olgu arvan siiani vahest), et olen pa*s/rõve *veel kümme koledat sõna* ja selleks, et ma keegi mind solvata ei saaks, siis ma ründasin alati esimesena. Olin kogu aeg valvel ja salvasin võimalusel esimesena ära. Enda ebakindluse ja madala enesehinnangu peitsin ülbuse taha peitu ära. Alles hiljuti öeldi mulle, et issssssand mis sinuga juhtunud on, sest sinuga on nii kerge ja hea suhelda ja sa särad, mitte ei ole hall. Seda on mulle väga palju öeldud, et olin masenduses ja kogu aeg tõre ja endasse tõmbunud ja ründasin vestluses väga tihti. Mul on sellepärast väga häbi ja kurb, et ma olen paljudele haiget teinud, aga ma üritan  enam mitte nii teha.
See aasta ma hakkasingi vaikselt iseendaga leppima. Mul on iseendaga selline armastan ja vihkan suhe käsikäes, aga kui ma ei saa iseendaga läbi, siis kuidas ma peaksin saama teistega ?
Alles hiljuti juhtus minuga väga naljakas asi. Nimelt ma armusin esimesest silmapilgust. Eiiii mitte kleiti ega käekotti. Aaa eiei üks käekott nutab poes mind taga küll. See oli armastus esimesest pilgust ja esimesest paist..oehh. Õnneks mul on varsti sünnipäev tulemas… 😀
Krt jälle kaldusin kõrvale ahh jaa. Ma armusin võhivõõrasse inimesse. Lihtsalt nägin ja oligi kõik. Ma isegi ei mäleta kas jõudsime tere öelda, vist mitte?!? Lihtsalt elu on naljakas ja teeb meiega uskumatuid asju. Ma hakkasin nii megalt naerma, sest mul on vaja võidelda iseenda sisemiste draakonitega ja kõigele lisaks teate, mis oli mu esimene mõte? Mu esimene mõte oli issand jumal Teele lõpeta kohe ära !!! Miks keegi peaks sind hülgepoega endale tahma. Ma üritasin sellest üle olla, aga ikka pigem olid negatiivsed emotsioonid. Iga kord kui selline mõtlesin, siis leidsin 10 põhjust, et miks see inimene ei peaks mind tahtma ja 0 miks peaks tahtma…
Mingi periood ma ,,vihkasin,, universumi, et oli nüüd seda lisa ,,jama,, vaja, aga tegelikult tänu sellele kogemusele ma õppisin iseennast rohkem hindama ja väärtustama. Ma tahtsin ja tahan siiani olla parem inimene. Mitte see ülbe egoist. Jah, ma tean, et inimene peab iseendale number üks olema, aga tänu sellele kogemusele ma leidsingi ennast ülesse.

Ühiskond on mu meelest suht peeees või nagu inimeste külmus ja ükskõiksus on ikka väga karm. Täna näiteks sõitsin Tartust Pärnusse ja mõtlesin appppppi või õigemini aitäh, et mul oli hea liivakast ! Lapsena ma vahest ikka mõtlesin miiiiiiks mina see ,,vaeslaps,, olema pean ja maal elama ja tööd ,,rügama,, ja miks teised saavad pidu panna ja käia kus tahavad ja ei pea aru andma ja kellaaegasid järgima jne, aga täna ma mõtlesin thank god, et ma pidin, sest bussis mu taga istusid umbes minust paar aastat vanemad TOLGUSED! Vabandust, et ma nii ütlen, aga ausalt. Nad jõid alksi, mis tegelikult bussis keelatud ja tõmbasid e-sigarit ning iga teine sõna oli vi**u või mu**i ja siis üks rääkis sellise uhkusega, kuidas sai just hullumajast välja ja läheb otsib selle si**apea ülesse, kes tema naist ni**us jne jne ja siis ma mõtlesin selline ongi suur osa meie tänapäeva ühiskonnast. Uhkusega räägitakse, et oooo nii kõva pidu oli, sest ei mäleta mitte midagi ja veel kõvem sõna on kui kaineris ärgatakse. Kaineri juures tehakse selfie hastag megaäge ja saab oma ,,jüngritelt,, 100like ja siis teised üritavad ka sama ,,ägedad,, olla.  Rõvedalt labased. Ma isegi ei tea, miks sellest kirjutan, sest jah nende labasus ei puuduta minu elu, aga riivab kõrva ikka. Mäletan, et ma ropendasin ka mingi periood megalt. Ma isegi ei tea miks, aga oleme ausad. Seda on kole kuulata kui iga teine sõna on mingi ebatsensuurne sõna. Olgu oma sõpradega jms vabalt, aga avalikus ruumis võiks juba valida enda sõnu. Mina ka ropendan vahest ja mingis teatud seltskondades, kuidagi see ropendamine tulebki  nii vabalt või iseendast mõistetavalt, aga tegelikult see ei peaks nii olema ja üritan end parandada!
Lihtsalt antud hetkel on kuidagi seda „mina ja maailm“ ellusuhtumist liiga palju.  Minnakse kasvõi üle laipade, et endal hea oleks. Ma ei saa sellest aru, et kuidas inimesed aru ei saa, et nad saevad seda oksa, millel ise istuvad. Kuidas inimene ei austa loodust ja seda rüvetab. Kuidas vaadatakse enamustele ülevalt alla ja kritiseeritakse teineteist. Pane keegi kedagi taga rääkima või midagi halba ütlema. Seda suudetakse teha kohe, aga vastupidine ülesanne, et nüüd tuleb teineteisele midagi ilusat öelda ja inimestel tekib ainult kökimöki.  Ma ei arva, et olen kellesti parem. Olgu mingi ajaperiood mõtlesin, et olen jumal. Olgu, jumal mitte, aga vähemalt universumi abijuhataja? Haah ..nooh saate aru küll. Tegelikult on mul samamoodi kaks jalga, kaks kätt ja organid nagu teistel. Ei midagi erilist, aga ikkagist arvasin, et olen vähemalt universumi abijuhataja, kui mitte ülemus ise…
Kas see tuli kaitserefleksist või ma ei tea millest, aga nüüd on mul suht suva, kus või kes ma olen universumis. Universumi silmas olen ma samasugune mutrike mootoris nagu kõik teised. Ma elan iseendale ja iseenda elu. Kõige olulisem olen ma ise! Ennast tuleb austada ja armastada, siis tuleb ka kõik muu. Siis tuleb ka mõistmine, et ma ei ole universumi abijuhataja ega ka koristaja.

Ei ole kasu halada,et oioiii mis oli ja milline tropp ma olin. Tegelikult miski ei loe peale selle, mida teen praegu! Mina olen kindlasti see, kes heietab kogu aeg, et issand issand, kui loll ma olin…oioii miks ma nii ja naa ei teinud. Kindlasti antud hetkel vähem, aga siiski pidevalt heietasin minevikus. See ei aita ega tee paremaks mitte midagi! Eksisin, siis eksisin. Tuleb võtta seda kõike õppetunnina. Analüüsida, teha järeldused ja minna edasi, et mitte samu vigu enam teha. Ma elan praeguses hetkes ja praegu saan ma olla positiivne, särav inimene, kellega koos mul endal oleks hea elada. Täidetud mõistmise ja harmooniaga, mitte pideva tüliga iseenda suhtes. Heatujuline ja positiivne oma mõttes ja teos ja hoolida enda elust, mitte sellest mida teised minust mõtlevad. Nad võivad mõelda ja rääkida, aga see on kõigest piisk vihmasajus, sest tegelikult see ei mõjuta mind mitte kuidagi. Mõjutab ainult siis, kui ma ise lasen sellel ennast mõjutada.
Viimased paar kuud olengi ma tegelenud sellega, et ma õpiksin mitte hoolima võõrast lärmist, et ma keskenduksin iseenda sammudele, mitte suvalisele tänava mürale.

Oehhh, selle postituse esialge mõte kadus ära nagu naksti 😀 😀 😀

Ühesõnaga, see aasta oli minu jaoks keeruline aasta just vaimse poole pealt ja kindlasti jätkub, sest iseendaga olen ma väga tugevas tülis, aga ma üritan seda parandada ja ma soovin, et uuel aastal ma lepiksin iseendaga ära ja leiaksin sisemise rahu. Ma ei hakka kirjutama, et ooo soovin alla võtta -30kg, sest ma võin olla 30kg kergem, aga kui sisemiselt olen tõbras, siis mis kasu mul sellest kergemast kehast on? Kõige pealt tuleb leida sisemine tasakaal ja siis kõik muu.
Üleüldse kaalu/keha hindamine on teine teema mis on nii peees…
Ma ei tea, kas ma liigun vales seltskonnas või milles asi on, aga mind tohutult häirib see puhtal füüsilisel naudingul põhinevad suhted ehk minnakse esimesele kohtingule ja lõpuks tuleb küsimus, et kas sinu pool  või minu pool ? W*F nagu ?   Petmine on sama tavaline, kui iseteeninduskassa kasutamine ja mu meelest on see nii ***. Mul on paar sõbrannat, kes on reaalselt väga kaunid välimuselt ja ka sisemuselt, aga keda huvitab see sisemine ilu? Õigemini nende elus liiguvad ainult mingid prussakad ja mul on nendest nii kahju, sest nad tõesti oleks õnne ja head inimest enda kõrvale väärt, kes neid austaks ja väärtustaks, aga nende ümber tiirlevad ainult tiirased isased. Isased, kes ise suhtes ja osadel lausa lapsed, aga ikka üritavad neile teki alla pugeda.  Nad ei näe kehast kaugemale ja teevad sellega vea, sest kui nad viitsiks natukenegi süvenda, siis näeks, et tegelikult ,,saadaval,, oleks täispakett ehk välimuselt ja sisemiselt kaunid hinged. Mul on neist nii kahju, sest nii mõnigi on usu tõelistesse inimsuhetesse kaotanud. Ma veel usun! Ma veel usun,et maailm on tore ja kaunis paik, kus elada, sest meie ümber on ka häid inimesi, kes panevad uskuma, et veel on lootust! Kuigi suht tihti need head ja siirad inimesed saavad kõrvetada, sest nad usuvad teistesse ja nende headust kasutatakse ära.

Ohhh, kuidagi nii negatiivne või kibestunud postitus sai, aga tegelikult ei pidanud see nii minema ja esialgne mõte läks niikuinii kaduma.

Ma olen lähiajal eraldi vabandanud osade inimeste ees, kellele koledasti olen öelnud. Kellele ütlemised on mul hingel olnud ja tegelikult sisemiselt närinud.
Minu ebakindluse tõttu on nemad pidanud negatiivset emotsiooni taluma ja kindlasti on neid, kes mulle isegi meenu, aga olen midagi öelnud, mida oleks võinud ütlemata jätta.
Vabandan siiralt ja ausalt nende ees, kellele olen mõtlematult koledasti nähvanud ja ebameeldivaid emotsioone/tundeid tekitanud. Andke andeks, et pidite mu ebakindluse ja nõrkuse ,,ohvrid,, olema.
Ma loodan ja annan endast maximumi, et see ei korduks!
Kõigele lisaks on mul väääga must huumor. Vahest ma oma arust teen nalja, aga kõlab nagu ma nähvaks. Musta huumori ja nähvamise vahel on väga õhuke jää ehk neid kahte on väga kerge sassi ajada. Musta huumorit ma kahjuks jätta ei suuda. See on mul loomuses, aga õnneks enamus inimesi teab juba mind ja mu musta huumorisoont, mille olen pärinud oma isalt 😀 Võõrad meie kodus arvaks, et me ainult tülitseme ja kakleme, aga nooh tegelikult käib selline ,,andmine,, ja kõik teavad, et midagi päriselt kehvasti ei mõelda. Lihtsalt millegipärast meie ohakate keskele on üks  õrn võilille õis koos seemnetega  ära eksinud ( loe:ema), kes vahepeal draamatseb, siis solvub ja nutab, aga muidu elame siin kõik väga sõbralikult haaah. Ma juba kujutan ette, kuidas mu ema ikka veel loeb uuesti seda rida ja ütleb kõva häälega, krt ma ei ole mingi võilill! Ma veel teen talle võilille ja teises käes on telefon, et mulle helistada ja küsida MIKS MA VÕILILL olema pean 😀 😀 😀 Kui ta  selle vastuse kätte saab, siis ütleb, et ähhhh mis sa kirjutad nii. Ma ei nuta ega solvu. Nüüd kõik loevad ja mõtlevad, et ma ainult töinan siin 😀 Sama hetk seisavad kraanikausi juures mingi x taldrikud, sest üks *köööh* võilill *köh* lõhkus kõik nõud ,,kogemata,, ära.  Nii, et kes tahab mu emale kinki teha jõuluks, siis shampuse klaasid  on väga tere tulnud, sest hetkel peab ta shampust suva klaasist lürpima. Praegu seda lugedes mu emal on silmad jälle punnis ja juba kaebab kõrval toas olevale ohakale, et vaata mida see jõmpsikas kirjutas ja valib jälle mu numbrit, sest ennem ta ei jõudnud lõpuni lugeda ja nüüd tahab mulle öelda, et issand issand nüüd kõik mõtlevad, et ma olen joodik ka veel pealekauba 😀

Ühesõnaga postitus vajus laiali nagu ikka ja siis küsitakse miks ma ei kirjuta enam nii palju, sest ma tulen siia aiast kirjutama, aga kirjutan hoopis kuidas elevant poegis.

Olge toredad ja ma loodan, et teil tulevad imelised pühad ja veel imelisem uus aasta ! Tegelikult kui imeline see kõik tuleb on meie enda kätes…

Kas klaas on pool täis või pool tühi 😉 Proovige leida ka kõige raskemas olukorras üks positiivne asi ja juba on olukord natukene kergem ja toredam 🙂

Ps ! Jah osa juttu kordub ja võib olla tekkis hetkel küsimärk, et mis asja ?!? Alles ütles see eit, et leppis endaga ja järgmine moment, et on tülis, et mis ta on mingi bipolaarne väääää. Ei ääää wöak ma ei tea miks ma nii kirjutasin praegu 😀 Andeks !
Ma leppisin ja tegin rahu iseeendaga selles osas, et ma tunnistasin iseendale probleemi. Mu jaoks on juba see võit ja endaga leppimine, et ma olen teadlik, mitte ei eita iseendale enda vigu. Ühesõnaga jah ma olen antud hetkel natuke sassis, aga siit saab ainult paremaks minna !

0008_foto.jpg
Mõnusaid pühi kõigile ! Vähem stressi ja rohkem teineteise mõistmist…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s