Ära palun solva !

Tükkaega meedia kihas kiirabitööst ja ma ikka korralikult ütlesin iseendale, et Teele vaiki…
Hinga sisse-välja ja mine jaluta, aga ära kirjuta sellel teemal, aga nüüd peale ühte vestlust ma mõtlesin, et kirjutan sellest, mida mina arvan. Mitte, et see kedagi huvitaks, aga siiski. Emmel ikka tore lugeda :D:D ( Tsau emme!)  ja vanaemal!
Igal juhul see vestlus või õigemini teema aretus sai alguse ühest tuttavast, kes ütles lause, et mis sul viga. Sul nkn nii lihtne töökoht, et sööd ja magad ja papp jookseb. Oiiii kuidas jookseb, sedasi, et ma ei jõua ära kulutada !  Mul on kodus bassein, kus on raha ja ujun seal…nagu w*f ?
Julgesin küsida esiteks, et millisest kohas ta jookseb, et ma läheks ka sinna kraani alla ja laseks endale kotti rahhi täis, et see aasta näiteks hooletu oleks. Sellepeale öeldi, et noh sul mitu töökohta (hmmm tglt kaks päris töökohta ja kaks hobi, mis on seotud minu erialaga), et igast töökohast muudkui eurosid kukub, et mis mul viga elada?
See oli esimene kord kui hammustasin huulde ja mõtlesin, et olgu…las jääb
Seda lauset olen ma ka varem kuulnud. Kõige rohkem mu vanemad vist. Neile ikka öeldakse väga tihti, et mis teil viga, et üks on sõjaväes ja teine meedik, et teil rahamuret ei ole… KUS KRT tuleb selline arusaam ? Reaalselt. Mind üldse ei huvita palju keegi teenib. Reaalselt ei huvita, aga meedikute rahakotis ujutakse küll.
Palun väga, kes teil keelab tegeleda kerge matemaatikaga? Mul on  1,5 töökohta  (Tartu+Pärnu)  ja õdede palk on nüüd 6.03, et arvutage ise. Lausa rahamäed. Suva, et sealt lähevad maksud maha jms ja kõigele lisaks see palk tuleb kahe töökoha arvelt. Sellele ei mõtle keegi. Kõigil on võimalus võtta lisa töökoht vms, valikute küsimus. See vestlus jätkuski sama teemaga, et mul on nii palju töötunde ja öeldi, aga SEE EI olegi päris töö. MIDA V*** inimene ???
Jah, meil on kiirabis voodikoht. Jah on ! Magame seal nii,et enamus meedikutel on lamatised…muud me ei teegi. Ohime kui raske meil on ja samaaeg keerame teist külge kuna üks külg on magamisest haigeks jäänud…
Kuulsin ka väidet, et ma töötan kiirabis, kuna haiglas ma ei saaks hakkama…
See oli see koht kus mu suu vahutas verest, sest ei olnud enam huult mida hammustada ja ütlesin, mis ma asjast arvan.
Kus on osadel selline arusaam, et kiirabisse lähevad need, kes mujal hakkama ei saa ??? Reaalselt kuidas ?
Ma ei ole kunagi mitte ühtegi töökohta maha teinud või öelnud, et mul on raskem kui teistel, aga miks keegi võõras tuleb arvustama teise tööd ?
Kiirabitöötaja on nagu elav entsüklopeedia. Sa reaalselt pead kõigest kõike teadma ! Küll näidatakse sulle mingeid punne, kus tahaks raskelt ohata ja öelda, et mine nahaarstile, et ma ei tea, mis laigud need on, aga ma ei tohi seda öelda. Ma pean teadma ! Olen visiidis väga viisakalt ( jällegist oma arust) öelnud, et väga vabandan, et mul puuduvad täpsed teadmised selles valdkonnas, et ehk peaksite pöörduma oma eriala spetsialisti poole, mille peale sõimati mul nägu täis…öeldi,et ma olen mõttetu meedik ja kasutu…OOk !

Ma ausalt ei tee kedagi maha, aga siiski kui töötad osakonnas õena, siis sa täidad ikkagist arsti korraldusi ja kujunevad välja spetsiifilisemad teadmised enda osakonna eripärast. Kiirabis enamus on õe brigaadid. Meil ei ole kaasas arsti, kes ütleks, mis punnid need sul on või mida tegema peab ning kõigele lisaks me peame teadma KÕIKE. Varbaotsast-pealaeni välja ja kõigele lisaks peame lahendama inimeste sotsiaalseid probleeme, armuprobleeme jne. Ma olen töötanud kiirabis väga vähe, aga juba praegu olen öelnud lause, et raske on üllatada kiirabitöötajat, aga ALATI on ! Inimeste fantaasia on piiritu.
Tihti arvatakse, et ooo mis mul viga, et 2 haridust käes, et nüüd puhkan loorberitel, siis ma tahaks naerust maha surra, sest johhadii. Kus tulevad sellised naiivitarid ?
Meditsiin on eriala, kus sa õpid lõpuni välja. Kogu aeg pead ennast koolitama ja edasi arendama, sest see kõik areneb nii kiiresti ja ei tohi sammugi maha jääda. Minu jaoks ei ole võõras selline asi, et tulen valvest koju ja lähen interneti avardustesse otsima informatsiooni, et kuidas oleks kõige õigem. Mäletan siia ühte hingamishäirega haiget ja ta oli mu valve viimane patsient ja peaaegu oleks kätte ära surnud. Tulin 20st koju ja umbes poole ööni surfasin netis ringi ja lugesin teaduslikke artikleid jms, et kuidas oleks kõige õigem olnud, et kas ma tõesti tegin midagi valesti, et kas mina oma otsustega halvendasin tema seisu, kuigi nüüd tean, et ei teinud midagi valesti.

Kiirabitöötaja ei ole po**uist ega egoist nagu paljud arvavad. Paljud arvavad, et käime visiidis ära, lähme koju ja meil on suva. VOT EI OLE ! Meil ei ole sellist nuppu, et tööuksest väljaastudes vajutame off nuppu ja me ei mõtle teistele. Vastupidi. Mina olen küll selline kahjuks/õnneks, kes tassib osad haiged enda hinges endaga kaasa. Me näeme millises vaesuses elavad lapsed või need üksikud vanainimesed, kellel lapsi pole või kes on oma lapsed juba matnud ja tema ainus kokkupuude inimestega ongi kas sotsiaaltöötaja või kiirabitöötajad. Tal ei ole tervislike probleeme ja me saame aru, et ta on vale väljakutsuja, aga siiski ta soovib suhelda. Jah, kiirabitöötaja ei oleks selleks õige inimene, aga meie riigi süsteem on selline, et paremat versiooni  talle ei ole.
Kas teie olete näinud elamas ühetoalises korteris  liiga palju inimesi ehk ühel käel kokku lugeda neid ei saanud ja liiga palju nendest olid  väikesed lapsed, kellel ei olnud isegi madratsit ega patja. Nad lihtsalt olid seal. Jah, kerge on sildistada, et kes käskis neid teha kui võimalusi materiaalseid ei ole jms, aga me ei tea tausta. Me ei saa sildistada. Enamus arvavad, et meil on ükskõik, aga kahjuks ei ole. Sellised inimesed lähevad hinge. Selles samas kodus ma mõtlesin, et huvitav kas oleks imelik enda jopet neile pakkuda või mitte. Kahjuks on need vormiriided, aga kui oleksin tava kodanikuna sinna sattunud, siis arvan, et oleksin küll kasvõi enda jope neile jätnud. Ikka pehmem, kui kõva põrand. Laastav ja ülikurb on selliseid kodusid näha.

Enne kiirabi ma ikka virisesin ja vingusin kui halb ja paha mul kõik on. Väärtustasin asju ja mugavusi ning olin materiaalne inimene, kogu aeg tahtsin rohkem ja rohkem asju, mida tegelikult elus vaja ei ole.  Tänu kiirabitööle ma oskan hinnata ja väärtustada seda, mis mul on. Tunda rõõmu ja rahulolu elust endast, mitte asjadest.

Nii magame ja sööme..

Wowwww me sööme 24h jooksul. Tõesti?!? Uskumatu, et meedikud ka julgevad süüa, kuigi tal ju tööaeg. Teate mis ?!? Ku*sel ja si**al käime ka tööajast…

Magamine…
Reaalselt jah meil on voodi ja kui pole kutseid siis me võime pm. magada, aga kas te tõesti arvate, et paneme pidzaama selga, võtame mõmmi kaissu ja muudkui norskame maksumaksja raha eest ? Isegi kui me saame pikali minna, siis see pole magamine, sest mitte kunagi sa ei tea, millal kutse tuleb ja ikkagist mingil määral oled ärkvel, et kutset kuulda ja tõtata appi. See pole magamine, vaid pigem ootamine. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda ja milline kutse tuleb. Pidev rahutus ja kerge ärevus hinges.
Kiirabitöö on selline, et sa kunagi ei tea, mis valve toob.
Mäletan siiani, kui päike paistis, tegime baasis nalja ja kutsete vahel nautisime hoovis ilusat ilma, kuni tuli kurb  õnnetus seoses lastega. Need kõige süütumad ja hapramad. Iga kiirabitöötaja pelgab lapsi, õigemini nende haigusseisundeid. Lapsed ise on puhas rõõm, aga nende haigused on üks suur murekoorem. Lastega seotud õnnetused jms on kiirabitöötaja õudusunenägu. Mitte sellepärast, et me aidata ei oskaks, vaid lihtsalt lapsed lähevad kõigile hinge. Jah, ka kõige külmemale kivile kapsaias…
Lapsed peaksid elama ja nautima lapsepõlve, mitte kannatama haiguste käes.  Sellel samal õnnetusel kiirabitöötajad andsid endast maksimumi ( nagu alati), et päästa noori inimelusid, aga see ei olnud nende võimuses. Peale seda õnnetust oli baasis totaalne vaikus. Seda juhtub harva, sest enamjaolt üritatakse asju läbi musta huumori, läbi nalja võtta, sest muidu põleb sisemiselt läbi ja sa pead oskama halva asja juures head nägu teha, aga peale seda õnnetust valitses totaalne vaikus ja kõigi nägudes, kes seal käisid ja kaasa arvatud teistel oli lihtsalt kurbus. Kuigi need olid võõrad inimesed, siis siiski kõigile läks see hinge.
Mina näiteks siiani samal õnnetuse kuupäeval kui olen kodus, mitte tööl süütan küünla. Ma ei tea miks, aga teen seda.
Kahjuks kõiki polegi võimalik päästa. Me näeme tihti surma ja ei ole nii, et kõik surevad vanadusesse. Näeme õnnetusi, mida tavainimene ette ei oska kujutada. Kiirabitöötaja näeb ebaõiglust liiga lähedalt. Ma usun karmat ja saatust, aga kui näen noort inimest suremas haiguse vms tagajärel, siis mõtlen MIKS ? Mis karmavõlast või saatusest me laste puhul räägime ? Kui keegi mõtleb praegu, et oooo eelmise elu võlad, siis teate…minge sinna kus päike ei paista…
Ma ei ole südametu ja tundetu inimene, et lähen patsutan õlale ja ütlen jah kahjuks on surnud, head aega kena päeva ! Meie oleme need, kes tihti saavad selle esimese laine, mis lähedasi tabab kui nende peresse on saabunud surm ja lein ning sellega kaasnev valu. Me ei kõnni tuimalt sealt minema, vaid me lohutame nii palju kui oskame.
Alles hiljuti oli mul kutse, kus mul reaalselt läks silm märjaks. Ma ei osanud mitte midagi öelda ega teha. Inimene oli suremas ja oli reaalses lõpus. Tal oli liiga kaugele arenenud haigus, mis kahjuks lõppeb surmaga, aga ta oli hoidnud seda enda teada ja mitte keegi tema perest seda ei teadnud ja kutsuti kiirabi ja kahjuks sattusin sinna mina…

Ma arvan, et see juhtum jääb mulle kauaks meelde. Patsient palus mu käest, et palun lapsukene anna mulle paar tundi veel, et tema saaks oma lähedastega hüvasti jätta. Ma oleks sellele inimesele andnud kasvõi kümme aastat kui see oleks minu võimuses, aga kahjuks ma ei ole jumal. Ma tegin endast kõik oleneva, et talle anda see paar tundi, lohutasin tema kallimat ja olin öösel nende jaoks olemas, sest nende peret tabas tragöödia. Minu kohalolek ja õla pakkumine oli ainus, mis ma nende aitamiseks teha sain. Ma oleks vabalt saanud sealt minema kõndida ja öelda, et jah kahjuks pole meditsiiniliselt siin enam midagi teha ja  head aega, aga me pole südametud jõhkardid !  See lugu läks mulle millegipärast hinge, sest ma nii väga soovisin, et ma saaksin talle need paar tundi anda ja tegin endast kõik oleneva, aga ma hiljem kuulsin, et kahjuks peale mu lahkumist ta suri kiirelt. Ma ei suutnud talle anda tema viimast soovi, mis oli lihtsalt lähedastega  hüvasti jätmine. Ma isegi ei tea, miks see nii hinge läks, aga läks. Neid lugusid on palju ja iga päev ma tassin neid iseendaga kaasa. Ma ei mõtle neile kogu aeg, aga nad on hinges olemas ja vahest meenuvad.
Reaalselt, kui keegi ütleb, et kiirabitöötajad on egoistid ja südametud po*huistid, siis ma tunnen kuidas keegi reaalselt virutab  mulle noaga, sest tegelikult need sõnad teevad haiget, sest kindlasti on meepotis paar tõrva tilka, aga miks üldistatakse?
Ma julgen öelda,et 70% mu tutvusringkonnast koosneb meedikutest ja enamus, keda mina tean, on väga supper ägedad inimesed ja teeva südamega oma tööd ! Meie ei ole süüdi, et järjekorrad on pikad või arstiabi pole kättesaadav. Meie anname endast, mis anda saab. Enamus mu tuttavatel on mitu töökohta. Me tahame aidata ja olla olemas, aga see aitamine tegelikult tuleb enda eraelu arvelt. Mitte keegi ei mõtle sellele, et meedikud on ka inimesed, et ka neil on pere kodus, kes neid ootab.  Muidugi oleme ise sellise elukutse valinud ja ei virisegi. Keegi ei sunni meil tööd nii palju teha, aga see on missioonitunne vms, mis meil käsib teha nii palju tööd. Me tahame aidata. Tahame olla positiivsed ja rõõmsad meedikud, aga kui loeme seda pas*a, mis meie kohta kirjutatakse, siis ilmselgelt see muserdab ja matab hinge.
Lugesin mingit kommentaari, et mis te vingute, et nõuate ainult palka, et tehke tööd ja olge vait.
Miks keegi tr*pp lihtsalt nii kirjutab ? Neid negatiivseid kommentaare oli sadu ja sadu.

Kõigele lisaks kuulen väga tihti lauset, et viige mind haiglasse…
Ütlen ausalt mina viiksin teid kõiki, kui see oleks minu teha. Muudkui tulen teie koju, pakin peale ja hakkan astuma, mis nii viga töötada oleks ? Eksole!
Ei mingit vastutust ega mõtlemist, et ei tea kas tal valu möödus, ei tea kas ta sai perearstile aja jms. Kõik need küsimused minu peas hiljem oleks olemata. Süsteem on selline, et EMO-d on nii või naa ülerahvastatud ja reaalselt kõikide probleemidega ei ole vaja haiglasse joosta. Jah siis öeldakse, et näeeee kiirabi käis ja jättis koju su*rema, et on alles de*iilikud ja rumalad. Tõesti? Mina ütlen alati patsiendile, et kahjuks/õnneks ma ei ole selgeltnägija. Ma ei näe inimeste sisse ja ma kunagi ei tea, mis on 1-2h pärast vms. Mina saan ravida antud hetke seisundit, mitte seda, mis tuleb. Haigused kahjuks on ja jäävad sellisteks salakavalateks, et mitte kunagi me ei tea kuidas nad areneda võivad ja mis võib juhtuda. Sellepärast alati ütlen, et tuleb jälgida ja seisundi muutumisel tagasi kutsuda või ise minna EMOsse. Me ei jäta kedagi meelega koju surema, reaalselt ei jäta. Alles eile oli kutse, kus inimene sõimas mind või ütles väga kehvasti mulle, et näe järjekordne, kes ei hooli ja jätab koju surema. Tal oli KOLM aastat kestnud probleem ja perearstile ei olnud pöördunud ja julgesin suunata ta perearstile ja lausa ise helistada, et talle aeg panna, siis sellepeale patsient pahandas ja ütles, mis minust arvab. Olgu öeldud, et mitte midagi ilusat ega mõistliku ta minust ei arvanud.Ma viisin ta haiglasse, kus ta 1h pärast sama targalt koju sai…
Tänapäeva ühiskonna probleem on see,et inimesed on niiiiiiiiiii kärsitud ja tahavad kõike ja kohe ! Endal on probleemid aastaid juba, aga mingihetk neil viskab üle ja siis kutsuvad kiirabi, et dwiii nüüd aidake mind ! Tavaliselt veel eriti kell kolm öösel on õige hetk ravida neid probleeme, mis on aastakümneid kestnud. Üritad viisakalt ja rahulikult selgitada patsiendile, et tuleks perearsti kaudu neid asju uurida ja konsulteerida, aga sellepeale tuleb ainult inetud sõnad. Ma ei sõima kunagi vastu. Me isegi ei tohi ja mul ei ole ka see mõttesse tulnud. Okeiii valetan ! Kui keegi vahest suudaks mu mõtteid lugeda, siis oioiii…aga õnneks on need mu ajukoore sees peidus ja jäävad ainult minu mõteteks. Inimestel puudub arusaam, et kiirabi ei saa otse osakonda viia või eriarstile aega kirja panna ehk saatekirju väljastada ja kui üritad viisakalt selgitada, siis jälle tuimalt tuleb solvanguid kui mõttetud me oleme ja miks siis üldse tulime jms. See kõik nüristab ja mitte vähe ! Kõige ,,vingem,, oli see kui üks patsient solvas mind, et issand selline paksmagu saadeti mind ravima. mul oli hmmm..ook. Julgesin küsida selle patsiendi käest, et väga vabandan, aga kuidas mu kehakaal teid ravib? Muidugi oli see vale lause. See patsient viskas mu visiidist välja…
Selle kohta öeldakse haridus ja haritus on kaks eri asja. Sa ei tea inimese tausta ja võibolla tal ongi kehakaaluga tugevad probleemid ja ta näeb vaeva, et enda tervis korda saada ja sellisele inimesele sellised sõnad mõjuvad julmalt, aga nooh kohe solvama. Selle kohta mu vanaema ütleb, et mats jääb matsiks ja selliseid parandab ainult kindel koht ja tõsi see on.  Mina ei lasku samale tasandile, aga nii uskumatu ka kui see ei oleks, siis meil on ka hing ja süda sees. Meil on ka tunded…
Reaalselt, aga millal sina viimati meedikule aitäh ütlesid või midagi ilusat ? Selline pisikene kena lause või kasvõi aitäh, mis ei maksa mitte midagi võib teha tema päeva tõesti kenaks. Järgmine kord kui ütled kellelegi kehvasti või arvustad kellegi tööd, siis ikka mõtle, kas kõik on nii must ja valge kui paistab. Sina ei näe inimese sisse. Sina ei tea mida ta mõtleb ja tunneb. Arvustada oskame me kõik, aga kas tõesti on vaja inimesele öelda kehvasti ?
Eriti kui inimene tahab aidata teisi ja päevast päeva peab taluma inimeste ülbust ja üleolevust.
Olen ka seda kuulnud, et kiirabisse lähevad need, kes mujal ei saa hakkama. Ma ei hakka seda isegi kommenteerima.
Jummel kui pikk see postitus tuli, aga eks emotsiooni pealt või nooh…
Las ta olla. Postitus tuli liiga pikk ja liiga laialivalguv, aga sain mõtted enda seest välja. Muidugi oleksin võinud nsm paberile need laduda, aga see pole see !

Üleüldse kui seda lugedes mõtlesid, et järjekordne läbipõlenud meediku hala ja ving, siis eksid ! Ma armastan oma tööd reaalselt. Inglis keeles on väljend, et Do what you love and you’ll never have to work a day in your live. Minu meelest peab see väga hästi paika. Sellepärast ma ka töötan kahes kohas. Linnas kus elan ja maakohas kuskohast olen pärit ehk kus on minu juured. Mulle meeldib see rahulolu ja soe tunne hinges, mida pakub mulle minu töö ja eriti kui saan aidata oma küla inimesi.
Lihtsalt masendav on see, mis tuleb väljaspoolt. See negatiivsus kellegi töökoha kohta, eriti kui inimene teeb oma tööd hinge ja täie pühendumisega. Kommenteerivad  ja arvustavad need, kes näevad ainult jupikest meie tööst, mitte tervikut. Kommenteerida, halvustada oskame me kõik, aga kas ka hinnata ja kiita ?
Tavaliselt ma ei tee välja kui keegi kritiseerib, aga mingi hetk koguneb ja koguneb ehk lumepall veereb ja veereb ning lõpuks pole tal enam kuhugi veereda. Sain ennast välja elada ning kui kasvõi üks inimene mõistab rohkem, siis on juba hästi !


Tuleb uus päev koos uute mõtete ning emotsioonidega.

Kõigele lisaks kui praegu mõtled, et issand jumal millised kirjavead, siis JAH !!! Väga vabandan ja olen käinud logopeedi juures jms, aga endiselt ma ei oska õigesti kirjutada. Ei oska ja kõik ! Mina olen sellega juba leppinud, aga nooh. Muidugi võiks elementaarset õigekirja osata. Ma tean seda, aga ma ei saa sinna miskit parata kui ma ei oska 😦

received_1302836849781081
Peale rasket haiget…
tumblr_naf0wlq7Jj1tyyujjo5_1280
Netist võetud pilt, aga see on reaalsus, mis toimub kui tegemist on raskete haigetega

18056977_1391760914222007_500408435023642655_n

One Comment Add yours

  1. J says:

    mina niii väga fännan su poste!
    elus olen emosse pöördunud 2-3x ja sita maitse suus. viimanekord sain sôimu et mul on palavik ja mismoodi ma seda ei tea, kas tulin nalja tegema? 🙈 ma ei teadnud tôesti et palavik on, sest see polnud esmatähtis. läksin suurest hirmust sest igakord kui pikali sain, tabas meeeeeletu valu ja arvasin tôesti et suren vist maha 😀 jah oleks vôind perearstle helistada aga andke andeks, ta pole koige teravam kriit😏
    ja kui emos arstile pààsesin, oli doktor niii meeldiv ja tore. tuli vàlja et mul magu viskas hapet ûles. mul polnud sellist probleemi iial olnud. oli piinlik ja vabandasin ette- taha et tema kallist aega raiskasin ning pagesin retseptiga jooksu.
    Vastuvôtt on mage olnud, aga doktorid ise alati meeldivad.
    ma ei ole ûldistaja tûûpi, sest oleneb tàitsa kelle otsa satud…

    Ma saan aru et palk on vàike, vàga pooldan et teie palka tôstetaks , sest mida me ilma kiirabita teeksime? teid on niigi vâhe!

    Su blogi on huvitav, kurb ja samas ûli naljakas! ma alati ootan su kirjutusi!
    ja ôigekiri… mul sama mure 😀

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s