Day…

Ei pea väga tark selleks olema, et avastada, et ma pole väga kõva blogija või õigemini järjepidev. Blogi väljakutse jäi soiku, aga ma pole alla andnud ! Osasid punkte ma muutsin, sest näiteks..mis mul täna seljas on..cmon keda see kottima peaks. Isegi mu ema ei huvitaks see,et mis mul seljas on. Nii,et lisa boonusena kirjutan täna lausa neljast asjast !

Iseloomusta ennast…

Helistasin emale ja ütlesin,et ära mõtle ja ütle kohe,et iseloomusta mind 3 sõnaga.

Ema vastus: väike egoistike, lahke, sõbralik

Sama asja lasin oma parimal sõbrannal teha ja  tema vastas: abivalmis, tark, sõnavõtja

Ise ma iseloomustaksin ennast:KANGE..ÜLBE…Mina ja maailm…hahaa kusjuures ma arvasin, et sedasi iseloomustab mind mu ema. Tegelikult ma iseloomustaks ennast sedasi, et…hmmm kunagi ühes raamatus oli kaljukitse kohta sedasi kirjas,et tal on metallistrüü, aga kullast süda. Ma enam jaolt jäängi võõrastele silma ülima ülbuse või mingi üleolevusega, aga tegelikult see on kaitsemehhanism või mingi barjäär, mille ise olen endale ehitanud. Ma kuulen ikka väga tihti on tuttavate käest sellist lauset, et issand ma arvasin,et sa oled nii ülbe ja vastik, et alguses kartsin sind, aga tegelt sa oled nii tore. Ma kuulen seda lauset ikka väga tihti. See vahest on lausa kurb, et inimestele ülbe mulje jätan, aga mis seal ikka.
Kindlasti olen ma väga kange. Mul peab alati õigus olema !!! Kui sein on tegelikult valge ja ma ütlen, et see on must, siis nii on. See on nii tüütu, aga mulle kohutavalt meeldib tõde ja kuigi mulle tihti öeldakse, et mida kuradit sa vaidled kogu aeg, siis ma ei oska või ei suuda sallida kui keegi paska toodab ja pean oma arvamuse kohe välja ütlema, mis on mu enda jaoks tõde 😀 😀 😀 see on nii tüütu, sest alati kui lause lõpetan või oma mõtte, siis omaette mõtlen, et njoo oli jälle sul vaja suu avada?!? Filter aju ja suu vahel täiesti puudu.
Ma ei taha selline olla tegelikult, aga njoo ma olen kaljukits juuu…
Kange ka selles mõttes, et ma vihkan ise ka ennast sellepärast, et kui ma midagi mõttesse võtan, siis see ka teoks saab. Kui uks on suletud lähen aknast ja kui aknad ka suletus, siis korstnast või kuidagi lihtsalt peab saama ja kõik!  Selle kohta on ka lause, et ära kunagi ütle, et ma soovin, vaid ütle ma teen. Ühesõnaga väga sihikindel olen väga, aga ma pean seda asja südamest ja hingest tahtma, siis ma suudan sihikindel olla ja väga!
Kujutan, et kuidas osad vb. praegu pihku itsitavad, et huvitav, miks ma siis ikkagist veel paksju olen… See on omaette teema. Järelikult ei ole ma seda ikkagist veel nii palju soovinud enda jaoks või järelikult pole olnud minu hetk. See pole ka nii kerge, et teen trenni ja kaal kukub…
Ma toitun praegu tegelikult väga tervislikult. Iga pühapäev on mul selline päev,et söö-joo, mida sa iganes soovid, aga siiani vb. olen ühe ekleeri ja ühe no-sugar fanta joonud, et see ei tähenda, et ma siis surmani täis end pugiks. Ma käin ujumas ja jooksmas nädalas umbes 4x, aga endiselt olen juurde pigem võtnud, kui alla…Lihtsalt vaielge või mitte, aga kas tegemist on stressi või geenidega. Ma ei tea, aga luban ametlikult,et 2017 aasta ma pühendan iseendale ja juba vaatasin geenitesti hindasid jms, sest kuskil pean mingi asi lohisema, et see kaal alla minna ei taha, aga see selleks.

Iseloomustan veel ennast, et ma ei oska raha hinnata. Ma ei tea miks. Mul on sedasi, et kui mul ei ole sihti silme ees, et mida ma tahan, siis ma olen hull laristaja või nagu ei loe raha, aga kui ma tahan midagi siis või nii koi olla,et kartulikoored praen ka ära. Ühest äärmusest teise. Ma kogusin väga hästi raha kuna tahtsin oma kodu, aga jäin 3 korterist ilma mingite lollakate maaklerite tõttu ja peale seda mul mingi trots ja viha ja ei oska enam majandada. Antud hetkel on mul näiteks konto miinuses 😀 😀 😀 Ma ei teadnud, et selline asi isegi võimalik on ! Majanduslikult oligi kooli tõttu 2016 väga raske aasta ja kohe põmagi see reis otsa, mis on reaalse augu kaevanud…AGA..kõike ei saa rahasse panna!  21.sajand on mingi tarbimis ühiskonna ajastu, et peame ostma endale kõige uhkema telefoni ja teleka ja auto ja veel pudipadi, aga tegelikult asjad on ühekordne rõõm. Kas ma kunagi räägin lastelastele,et tead kui uhke telefon mul oli või,et tead kuidas ma käisin üksinda Brüsselis ja sõitsin kiirabis ja ekslesin linnas ringi… Reis on mälestus, mida minult pm. ei saa keegi võtta. Ainult mälukaotus või sakslasest sõber ( loe: alzheimer)

Tegelikult, kes mind rohkem tunnevad teavad, et ma olen räige pehmo seest. Ma saan kohe-kohe 21 ( 5x) aga töinan filmide&multikate ajal nii,et hirmus ja ma ei saa miskit sinna parata. Ma tean,et see on kõigest film, aga siiski! Ma hoolin väga oma lähedastest tegelikult ja üleüldse inimestest, kellest ma ei peaks ka.
Näiteks olen kiirabis olnud nn. juhtivliige nii lühikest aega, aga juba on nii palju neid patsiente keda olen koju kaasa tassinud ja mõelnud neile ka kodus.  Tean, et see on vale, aga mis ma parata saan.
Kooli ajal olin ma räige perfektsionist ka või õigemini ma olin siga laisk ja tegelesin kõige muu kui õppimisega, aga olin jumala kuri, et ma parimaid tulemusi ei saanud. Mõtlen just õe põhiõpet. Kahjuks oli liiga palju neid kordi, kus ma ei õppinud väga, aga hiljem kurtsin kõik surnuks, et miks ma B sain rsk…Täielik debiilsus ma tean, aga õnneks on mind suht lahtise peaga õnnistatud, aga ma lihtsalt ei osanud seda ära kasutada. Ma olen alati väga paljude asjadega koos tegelenud ja siis kirunud, et miks ma parimaid tulemusi ei saa.
Teate kui tüütu oli B saada mingi lollaka 2-3 vea tõttu ? 😀 😀 😀
Nüüd muidugi ajab see naerma, aga K ja oma ema ma tüütasin alati oma halaga ära, et issand miks nii kehva hinne…
Ahh ma olen laiali valguva juttuga…
Ülimalt musta huumoriga olen ka. See pärineb kindlalt mu isalt. Vahest kui vähe võõramad meie koju satuvad, siis tihti neil tunne, et me tülitseme ja vanaema, see juba 25a koos minuga mu kodus külas käinud, aga siiani ütleb,et issand issand miks te jälle tülitsete. Tegelikult me teeme nalja…väga kehva huumor meil vist 😦 Lihtsalt üli must huumor ja läbi lillede.
Vabandan ette ja taha. Sihilikult ja teadlikult ma ei taha kedagi solvata, aga vahest vb osad võtavad mu öeldud hinge…EI TASU ! Mul on lihtsalt filter puudu ja oma arust teen nalja…ma olen lihtsalt kasvanud musta huumori keskel ja nooh…osasid asju parandab aind haud

Mul on üks haigus ka. Ma arvan, et sellega pean Raja tänavale minema. Nimelt olen MONK…õigemini ennem kodunt ära minemist ma pean 20x vähemalt kontrollima, et kõik juhtmed elektrist väljas ja pliit ka väljalülitatud. Ma tean, et kõik on okei, aga ma ei saa enne rahu kui kontrollin. Keeran ukse lukku…ohkan ja keeran lukust lahti ja lähen kontrollin veel korra. Oma mõistuses ma tean, et kõik on okei, aga ma lihtsalt pean kontrollima! Olen ennem eksamit 1km koju joosknud, et kontrollida, et kas uks on lukus. Muidugi oli! ja jooksin tagasi… See on nii tüütu, aga ma ei oska teisiti 😀

Minu suurimad hirmud

See kõlab nüüd vb. väga tobedalt ja eriti meediku suust, aga ma isegi ei tea miks, aga kardan vanema surma. Ma nii siiralt loodan,et tal on oma ema tervis ja veab 90ni välja, aga ta teeb nii meeletult tööd. Keegi ei käse teda ja ta võiks vabalt nsm logeleda ja puhata ja teha oma tempos asju, aga tema töötab nagu loom. Skypes ( jah ma skypesin oma vanaemaga !!! 😀 ) ta juba kurtis, et ohh tuleks kevad saaks põllule…ja nii on iga aasta ! Talvel kurdab, et kõik kohad valutavad ja alati ma ütlen, et kannata natuke veel,et varsti kevad ja siis ta ütleb, et ohh sul õigus js silmad lähevad särama ja ta juba kujutab ette vist, kuidas jälle taimi kasvatab. Ta käib ka seenel nagu segane ja teeb purki. Ma pakun, et see sügis tegi ta umbes 300purki ? Ma ei tea, aga midagi sellist ja nooh ta on hull. Kõik mustikast tuleb nõmmest kokku korjata, sest issand muidu keegi teine korjab tema mustikad nõmmes ära ja ja siis veel pohlale joosta ja sinna ja sänna ja hiljem kurdab, et  ta nii väsinud…
Tal poleks seda vaja, aga tema aja inimestele on töö töö sisse kodeeritud ja eriti kuna tal oli raske lapsepõlv või noh tuli koolist ära, et tööle minna, siis nagu arvabki, et elu koosneb tööst, aga mul nii kahju teda vaadata rassimas. Aidata teda on mõttetu, sest aind tema teab kuidas õigesti peenart rohida või marju puhastada !
Mu hirm ongi, et ta sureb liiga vara ära. Ma tõesti tahaks, et mu lapsed või Tave lapsed või üleüldse ta näeks lapselapsi  ja saaks neile õpetada vene keelt jms. Mu parimad lapsepõlve mälestused enamus kõik on seotud mu vanaemaga. Ta on tõesti supper kullast inimene. Jah ma tean, et enamus inimesi ütleb sedasi oma vanaema kohta, aga siiski.
Mul tegelikult on kaks vanaema, aga isa poolne pole mind kunagi tahtnud isegi tunda või tema jaoks ma pürgi. Kui mu vanaisa ära suri sain pm. esimest korda tema majja. Mul oli nii huvitav ja ma reaalselt vahtisingi seal ringi, sest see mu isa kodu ja hiljem kahetsesin. Küla peal olid kohe jutud, et tuli vaatamas mis saada on…Peale seda raputasin pead ja mõtlesin,et never ma enam sinna majasse ei astu. Kuigi tahaks isa lapsepõlve fotosid.
Laps olin, siis Mamma ikka lohutas mind, sest vahest tegi nagu haiget kui üks sugulane kekutas, et käib Kabli vanaema juures ja mis tal kõik on tänu vanaemale ja mulle tegi nagu haiget, et mina seal käia ei tohi, siis Mamma ikka lohutas ja ta on asendamatu !
Ta on reaalselt ja siiralt kõige puhtam ja armsaim inimene keda tean ja pealekauba ma ainus tüdrukust lapselaps ka tal ! 😀 Väike olin, siis me ikka kaklesime ka…oii ma olin suslik ja ütlesin, et mitte kunagi enam ei tule ja ei tahagi ja kõndsin minema ja korraldasin tsirkust, aga ahhh lapse suu.
Nüüd ma siiralt loodan, et talle ikka on neid aastaid veel ja veel ees, sest nagu kodu on kodu, aga kui Mamma juurde lähen, siis kuidagi nii hea on seal olla ja hoopis teine tunne. Mu lemmik koht maamunal !

Teine suurim hirm on pimedus ! või üleüldse nagu halvatuks jäämine allapool kaela.
Kui mul oleks müts, siis võtaksin selle ära kõikide nende inimeste ees, kes ei näe või üleüldse mingi liikumispuue või halvatus ja nad suudavad kuidagi nii siirad selle kõige juures olla. Enamus teab, et mul on üks sugulane liikumispuudega ja oh sa rsk kui tubli ta tegelikult on. Vahest me ikka vaidleme või nagu tülitseme või ma isegi ei oska öelda, mis mind seal närvi ajab, aga mu meelest on ta niiiiiiiiiiiiiiiii tubli, et ta nii positiivne on.
Ma oleks ammu deprekas ja üleüldse vb…
Minu lugupidamine ja austus kõigi nende inimeste ees, kes päevast päeva peavad ise tegelema liikumispuude või üldse mingi puudega inimestega või ise taluma seda. Nad on tõelised kangelased minu silmis, sest mina nii ei suudaks.

Kolmas mu suurim hirm on TULI. See kõlab nüüd väga absurdselt, sest mulle meeldib kohutavalt küünlaid põletada ja siis tulega mängida. Lapsena kogu aeg sain pragada ja olen peaaegu meie maja maha põletanud kuna arvasin,et suudan kommipaberi panna küünlast põlema ja viia see kaminasse, aga see kukkus maja põdranahale. Kuidas üldse ma nii de*iilik konkreetselt olla sain ma ei tea, aga jahm…
Igal juhul mu suurim hirm on, et mu kodu põleb maha, sest varas ei vii seinasid kaasa või mälestusi, aga tuli võtab kõik ja läheb nii kiirelt, et sa ei suuda a ega o-d öelda kui see juba ülepea. Kardan kohutavalt tulekahju ühesõnaga.

Mingi hirm oli veel, mida ma ei mäleta enam…hmm

Millest unistan

Tegelikult millest unistan…
Arvan, et see on nii loogiline. Unistan kahest asjast tegelikult ainult. Ma ei hakka siin jaurama, et oo unistan eurojacpoti võidust, sest see pole reaalne või nagu ennem kasvavad mulle tiivad kui ma selle saan. Usun, et lotovõidust ja heast elust unistame me kõik, aga see pole see
Unistan normaalselt kehakaalust või õigemini, et ma saaks toitumise paika. Mul võib täiesti nii olla,et esimene ,,hommikusöök,, on kell 15 päeval ja see on mu ainus söök või siis njoo ma ei tea. Vahepeal oli täiesti korras ja graafiku järgi, aga toitumine on mu suur achilleuse kand ning unistan, et saaks stabiilsuse enda elusse, et regulaarne liigutamine ja toitumine ja see on kätte võtmise asi, lihtsalt siin on seda keeruline ( loe: kulukas) teha.
Mul on tõsine plaan, et enam pm. toidupoodi ma ei lähe, et söön lõpuni välja oma kapi tühjaks ja juurikaid 😀  ja njoo normaasemast kehakaalust unistan ka, aga jällegist kättevõtmise asi.

Kõige-kõige suurem unistus..eii see ei ole perekond või oioiii materjaalselt kindlustatud armastav mees ( muidugi need võiks ka olla 😀 😀 😀 ) aga unistan oma kodust !
Ma olen nii räigelt väsinud maksmast raha õhku. Ma olen 5aastaga umbes 30 000 maksnud NIISAMA. Mul oleks pool pangalaenu juba makstud kui ma natuke rohkem sellele mõtlen ja see tekitab ahastust. Mu kodu on suur sasipundar ka, sest kui pole OMA kodu siis  nagu ei kujune välja stiili ja üleüldse nagu ei taha, sest tean, et see on võõras. Ma armastan enda praegust üürikat!!! See on pm. ühetoaline, aga lahenduselt L-kujuline ja lisaks rõdu, mis on üle 20ruudu ja see kodu on nagu paradiis, aga maksab palju. Samas Tartu kohta ei maksa kah! Ma olen nii palju arvutanud ja mõelnud, aga maksan umbes 50€ liiga palju, aga elan südalinnas ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilusas kodus. Eelmises korteris maksin umbes 70€ vähem, aga ma läksin alati töölt koju üürikasse, mitte koju, aga nüüd ma tunnen kuidas lähen KOJU, aga ikkagist see pole see, sest see on võõra tädi oma.
Tahaks oma kodu. Tahaks kui tuju tuleb tapeeti seinalt maha kratsida ja vanaema kutsuda uut panema ( ta on maailma parim tapeetija!!!) ning pildiraame seina lüüa jne jne..Sammuti kodulooma tahaks,  aga ooh pole noorel inimesel see kodu saamine midagi nii kerge.
Ma peaaegu oleks ostnud oma kodu 2a tagasi umbes vist, aga jäin ilma mingi sellepärast, et oii pakuti rohkem ja sedasi 3x ja siis mõtlesin STOP aitab ja tuhin läks üle, aga nüüd mõlten jälle, et tahaks niii oma kodu ja olen piilunud kortereid, aga…
Las jääb, äkki juhtub ime ja saan lähitulevikus oma kodu, aga jällegist on siin nii mitu aga

Kus on kodu?

See küsimus on puhtalt seotud selle unsitamisega. Ma olen nii tihti mõelnud, et kus on kodu?
Ma ütlen ausalt, et olen mõelnud, et saadaks linnaelu kus see ja kurat ja koliks maale, et saaksin ju Viljandis ja Pärnus tööl käija jne, et küll leiaks lahenduse, aga krt minus pole seda maahinge. Lapsena nägin, kuidas mu vanemad tööd rabasid ja rabasid ja üks töö lõppes ja teine algas ja ma vihkasin neid maatöid, sest see oli nagu kohustus ja rist ja viletsus kaelas. Sellepärast olen mõelnud, et eiii 😀 Jällegist maakodu meil ikkagist üprias vana ja vajaks katus vahetada, aknad, tahaks grillinurka ehitada jne jne mis vajab raha meeletult. Naljakas on see,et enamus inimesi mõtleb, et mu isa ja ema suplevad rahas, aga tegelikult on nad täiesti tavalised maainimesed ja keskklass. Pole meil sahvris kulda ja teemandeid nagu mu vanaema arvab vahest, et isa peidab kulda meie eest vms 😀 😀 😀
Merest kala ei tule enam kuna tarbimis ühiskond on oma jalajälja jätnud loodusele ja isegi sigu enam pidada ei või ( noh võib, aga räigete kontrollide all ja maksaks peale ) ning ema koondati ka ära ning maal ikka traktor vajab kütet ja auto ja loomad süüa ning raha kaob nagu mulla muti auku, aga isal tööd ju tegelikult pole ning kõigele lisaks see,et üldse tal maa on peab ta räiget maamaksu maksma ning iga aasta alguses mingeid sotsmakse kuna on fie jne. Lisaks kõigele veel mõrraload jne mida iga aasta peab tasuma nagu segane ja mis järjest kallimaks lähevad. Mu jaoks on see nii debiilne, sest nagu inimene ostab endale maatükki ja siis maksa maksu või nagu ostis endale mõrra või võrgu, aga iga jumala aasta peab aina uuesti maksma oma mõrra lubade jms eest, mis pole odav lõbu ja ühesõnaga kui keegi arvad, et ohh mis maainimestel viga, et õun kukub pähe ja kartul tuleb põllule ise, siis tegelikult maal läheb raha veeeel rohkem ja kõigele lisaks iseenda meeletu töö. Sellepärast ma nagu ei taha maale, sest olen ära harjunud linnamugavustega ning kõigele lisaks tunnen ennast, et tahaks kõike nüüd ja kohe ning maal tahakski palju asju ära teha, aga pole majanduslikult võimalik, siis tekitab stressi.
Ennem reisi arvasin, et kingin emale juubeliks aknad ( EI NAERA!!!)  jah aknad 😀 😀 😀 aga nüüd läksin reisile ja hoopis ise üks aken valmis ja paljas kui püksinööp.
Et kus on siis kodu?  MA EI TEA. Ma olen ikka  ja jälle mõelnud, et arvatavasti tahan Eestist paariks aastaks mujale tööle minna, et leida iseennast ja arusaada, kus on kodu. Arvatavasti ma pole välismaa materjal kuna ka siin öeldi, et dwi mine õpi keel algtasemel selgeks ja tule sügisest tagasi ja palk on 4x parem, aga siiski mind ei tõmba siia. Ma ei tea miks. Ikka need oma inimesed on kuidagi armsamad ja südamelähedasemad.  Eestis ma kuidagi tahan neid patsiente aidata ja teha nii, et neil hea oleks, aga siin ma nagu ei taha neid isegi katsuda 😀 😀 😀 Muidugi ma teen kõikke ( isegi pesen  perset kui vaja…) aga siiski pole seda tunnet. Eestis ma olen reaalselt sitas-pasas põlvitanud ja nühkinud, et inimest aidata ja ei mõlnud, et issand issand appi, aga siin kui keegi on voodisse kasvõi pissinud ma ei taha minna 😀 😀 😀 Kuidagi pole nagu oma… Ei oska seletada. Ei ma ei ole printsess herneteral siin, aga nooh..las olla

Ühesõnaga ma ei tea, kus on kodu ! Keegi kunagi ütles, et kodu on seal kus on rahakott ja telefon 😀 😀 😀 Antud hetkel ma olen nii kitsarinnaline ja kehtigu siis see !

164194_131357013595743_4216748_n
Minu maakodu. Parim koht maailmas !
388065_229346207130156_2110503389_n
Ohhh mu vanaema kodu ja mu lemmik sammuti !
319965_225529200845190_668390223_n
minu kullast vanaema ja mu vend

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s